Rubriigid
Blogi

Tõlketeenuse levinud märgipõhine tasustamine ja selle seos inimkaubandusega

Tõlgete puhul kasutatakse enamasti märgipõhist arvestust, ehk siis makstakse tõlgitud lehekülgede eest.  Üks leht on enamasti 1800 tähemärki koos tühikutega, selline kraavikaevalik lähenemine on väga lihtsalt ja kiiresti mõõdetav. Tõlkijalt küsitakse vaid lehekülje hinda – mida parem tõlk, seda kõrgem hind.

Kus siis on siin inimkaubandus?

Turg on rahul ja suured tõlkebürood pakuvad lehe lõpphinnaks ~16€. Tellijale on see hea ja mugav, kuid on teada ka see pool, et tõlkijale jääb sellest 16€ vaevu palgana 2€. Mis on ka enamiku tõlkefirmade tõlkija töötasu, tõlgid 10 lehte ja saad 20€.

Mida saad sa 20€ eest?

Teed tööd ja näed vaeva, turg määrab nõudluse. Keegi ei mõõda või ei taha mõõta aega, mis kulub ühe lehekülje tõlkimiseks, sest see sõltub väga paljudest asjaoludest: teksti keerukus, tõlgi kogemus, native speaker – saadaval samuti selle hinnaga. Ehk siis on mugav kogu see keerukus taandada kraavikaevaliku usinusega sentimeetriteks, kuid kas tõlk tõlgib vaid märke? Kui ta seda teeks ei ostaks keegi talt seda tööd.

Pooldan kindlasti ausat tasustamist, mitte inimkaubandust, mis seab tõlketeenuse tasustamisel aluseks kulunud tundide ja minutite arvestamise töötasu määramisel. Samuti rakendan Digitoes samasugust hinnastamist, ehk siis üks tund tõlgi aega maksab 30€, mis on mõistlik ja põhjendatud tasu pühendumise, kogemuse ja teadmiste eest. Keerukale tekstile kulub rohkem aega ning sel ajal kui otsid lõigu tõlkimiseks infot teadusartiklitest, pole sa tasustatud vaid pelgalt märgipõhiselt, sest märgitõlke edukus seisab ju sel ajal paigal.

Kust tuli märgipõhine tasustamine?

Ajalooliselt tuleneb see trükimasinate ajast, kus toksiti ümber paljunduse eesmärgil tekst, ning seda tasustati masintrükilehtede arvu põhjal. Sealt kandus see üle tõlkidele, kelle põhiliseks töövahendike oli trükimasin. Trükimasinad on saanud hipsterite nishikaks, seega miks peaksime tasustama tõlke nagu labidamehi?