Elu võimalikkusest 7-tollisel tahvelarvutil

Musta reede ja küber-esmaspäeva vahel jäi silma pea poolesajaeurone tahvelarvut pakkumine. Tahvel ise oli pisike, 7 tolline – Androidil jooksva süsteemi puhul poleks ehk selles hinnas midagi imekspandavat, kui poleks tõika, et tegu on Windows 10 masinaga, mis on tehtud 4-tuumalise Intel protsessori baasil ning kaasa tuleb veel aastane MS-Office litsents.

Mul hakkas just Office aastane litsents otsa lõppema, ning plaanis oli nii ehk naa seda pikendada, tarkvarafirma juba saatis 100 eurose arve välja ning plaanis lähipäevil selle summa mu kaardilt maha võtta.

Kuid jah, selgus, et litsentsi saab ka odavamalt – ostad tahvelarvuti, saad litsentsi veel pealekauba. Varem olen lennujaamades lendu oodates tehnikapoodides näperdanud aja parajaks tegemise ja silmaringi arendamise eesmärgil uusi Windows 10 baasil miniarvuteid, mis tundusid ülimalt kiired, hästi disainitud ja mõnusalt kompaktsed. Tõdesin, et lõpuks ometi on Windows suutnud teha kiire operatsioonisüsteemi, mis reageerib su liigutustele hetkega ja on oma lakoonilisuses kena.  Eelnevalt kasutasin vaheldumisi OS X ja Win7’t ning mu eelistus kaldus Mäkile. Kõik töötas alati kiiresti ning oli lisaks kõigele kaunis, värvid alati erksad, ning kasutamisel tunne, et seade töötab sinuga ühes rütmis, aimates su liigutusi ette.

Kuid jah, Windows oli teinud suure hüppe ja lahti saanud sellest, et süsteemid ei tööta või on aeglased, samuti suutsid nad teha seda, mida pole varem suudetud. Operatsioonisüsteem näeb sama välja nii tahvlis, arvutis kui ka mobiilis. Samuti on üle pilveteenuse kõik mugavalt sünkroniseeritud. Taustapilt vahetub igas seadmes, nagu ka süsteemi üdised seaded.

Tuleme tagasi pisikese Linx tahvli juurde, olen sellega toimetanud paralleelselt Lenovo laptopile pea nädala, tillukesel ekraanil on piisavalt heledust ja värvi ning mis peamine, tal on hea punktitihedus. Seda ei saa võrrelda Retina 3-megapixlise silmale tajumatu punktitihedusega, kuid kõik vajalik on olemas ning punkte on ekraanil rohkem, kui keskmisel odavklassi 250 eurosel sülearvutil.

Kunagi aastate eest Jannoga tahvelarvuti poodi pidades puutusime igapäevaselt noorte lootusrikaste inimestega kokku, kes lootsid 59 eurose tahvelarvutiga asendada oma laptopivajaduse puht pragmaatilisel kaalutlusel – netis saab käia, filme vaadata ja kirjadele vastata, mida veel tahta? Paljud nii tegidki, ostsid pisikese tahvli ja kasutasid seda, asendasid oma lauaarvuti tillukese puutetundliku ekraaniga.

Kas nad said hakkama? Jah kindlasti, ning hoidsid sealjuures kokku tubli summa raha, mille eest näiteks vaadata maailma või osta odav õõtsuti-tüüpi jalgratas, millega nädalavahetustel mööda kerg-liiklusteid või terviseradu värsket õhku nautida.

Nädal kasutust, ning mõte sellest, et tilluke seade võiks asendada täiesti mu vana hea kolme ja poole kilose laptopi tahab siiski harjutamist. Kui ma arvuti abil ei teeks tööd – ei hooldaks kodulehti ega veebisüsteeme, siis ma täitsa teekski nii, et ei tassiks rasket sülearvutit kaasas. Vaataks õhtul uudiseid ja vestleks Skypes, sekka kiikaks Youtubest mõne värske klipi, tundes rõõmu tehnika arengust.

Jah tehnika on arenenud, kunagi undas sama tööd tehes priskes metallkastis terve süsteem, mis vajas eraldi lauda, kuhu alla see mahutada ja lisaruumi laual priske monitori jaoks. Ekraani pikslitihedus oli enamasti 800×600 või isegi vähem ning eriti ruumimahukate tööde jaoks hangiti lauale mitmeid lisamonitore, et kõik vajalikud aknad ikka ära mahuksid. Enamasti mahtusid ka, ja kui ei mahtunud, siis mõeldi mõni kaval rakendus, mis seda võimaldas. Kuid see on eelmise sajandi ajalugu, ning sellest mõnes teises postituses.

Aga jah, et tillukese tahvli võiks mõneks pikemaks kirjatööks kasutusele võtta, otsisin talle juurde Bluetooth klaviatuuri, mis ühendus ilma juhtmeta ja mille kaas tekitas mugava hoidiku tahvlile. Mis mind hämmastas, et Windows 10 on tahvelarvutis  täisväärtuslik pügamata operatsioonisüsteem, kui lülitan tahvelarvuti funktsiooni välja, saan trükkida välise klaviatuuriga, nõnda, et ekraanile ei ilmu pidevalt puutetundlikku klahvistikku.

Siiski jah, suuremaid arvutitöid on mugavam siiski teha arvutiga, pisikese seadmega on mõnus infot koguda, kerges vestluses viibida või Netflixist filme vaadata. Tal on lisaks veel ka HDMI väljund, mis võimaldab filme vaadata toa seinalt videoprojektoriga või siis esitlusel slaide seinale kuvada ja loengut pidada või toote tugevusi välja tuua. See tunnetusliku kiiruse tunne ei kao. Aknad viskuvad ülikiirelt ekraanile ja tunne on äge.

Kui võrrelda Linx-i toodetud 10-tollise tahvliga, siis ekraani suuruse erinevusele lisaks saab suurema aku ja rohkem RAM-mälu, tervelt 2 Gb jagu, kuid protsessor on sama ja sisemine salvesti samuti, lisaks on ka ekraani punktitihedus sama, ehk siis ei saa oluliselt paremat ekraani, kuigi hinnas tuleb arvestada pea 200 eurose väljaminekuga, kui lisame veel Linxi klaviatuurkaaned, siis on väljaminek isegi suurem ja on sama mis 13-15 tollise sülearvuti puhul. Ehk siis 7-tolline on igati korralik tükk, mis ei jää suuremast oma võimekuse poolest alla, ning annab selle eelise, et kui tahad põgeneda linnamürast metsa või maale ja ei plaani seal tegeleda veebiarenduse või video montaažiga on see seade igati hea kotti viskamiseks.

No Comments

Post a Comment